Koerte omavahelised suhted ja inimese roll neis

Miks on koeral vaja liigikaaslastega suhelda? Kuidas tutvuda teiste 030koertega?

Liigikaaslastega suhtlemine annab koerale võimaluse avastada maailma, õppida aru saama teistest koertest. Suhtlemine on tähtis, kuna koerad õpivad üksteise abil liigiomast käitumist.  Eriti oluline on see vanuses 0-12 nädalat. Üksikuna kasvav loomapoeg ei arene sageli normaalseks loomaks, kuna tal puudub võimalus kõike vajalikku õppida. Inimene ei suuda koerale õpetada seda, kuidas olla koer.

Koertel ei ole lihtne. Meil on tänapäeval mitmeid erinevaid tõuge ja segaverelisi koeri, kes erinevad üksteisest palju. On karvaseid ja karvutuid koeri, suuri ja väikseid, sabaga ja sabata, lühikese ja pika koonuga koeri. Koerad peavad aru saama erinevate koerte kehakeelest. Seetõttu on oluline pakkuda koerale võimalust suhelda liigikaaslastega. Kui suhtlus toimub kontrollitud situatsioonis, siis enamasti on see ohutu ja koera jaoks meeldiv tegevus. Kontrolli puudumisel võib koerte omavaheline suhtlemine vahel aga halvasti lõppeda.

Koerte omavahelist suhtlemist mõjutavad järgmised tegurid:

  • Inimese kontrolli tugevus. Mida nõrgem on inimesepoolne kontroll koera üle, seda tõenäolisemalt konfliktid tekivad. Kui koer ei taha inimese sõna kuulata ja tal on alati olnud palju otsustusvabadust, siis suure tõenäosusega võib ta lubada omale pealetükkivat käitumist ka suhetes teiste koertega.
  • Samaaegselt suhtlevate koerte arv. Mida rohkem koeri, seda keerulisem on neid kontrollida. Iga omanik peaks suutma kontrollida oma koera. Kui koeri on palju ja vähemalt osa neist inimesele ei allu, siis üksinda on üsna keeruline olukorda kontrollida.
  • Kuidas koertel omavahel nö klapib. Nii nagu inimeste puhulgi ei pruugi koerale kõik teised koerad meeldida, ja ei peagi. Kui teise koera käitumine koerale vastumeelne on (nt liiga pealetükkiv) siis võidakse seda vahel väga agressiivselt väljendada.
  • Teise koera talumine. Koerale  ei pea teine koer meeldima, aga ta peab teda aktsepteerima. Samuti nagu meie inimeste maailmas ei pea alati kõigile meeldima, aga me oleme sunnitud neid tolereerima ning nende läheduses viibimist aktsepteerima. Koer peab samuti olema näiteks võimeline viibima ühes ruumis teise koeraga, kes talle ei meeldi.
  • Koerte omavaheline „üksteise paika panemine“. See võib olla koertele eluohtlik, suureneb „võitja“ koera otsustusõigus ja „kaotaja“ koer võib saada traumaatilise kogemuse. Mõlemal juhul väheneb inimese positsioon koera silmis – „võitja“ saab tugevust ja otsustusõigust juurde, „kaotaja“ saab kogemuse, et inimest ei saa usaldada, kuna ta ei suutnud kontrollida olukorda (ei tulnud appi).

Palju korraldatakse koertele ühiseid jalutuskäike, et pakkuda liigikaaslastega suhtlemise võimalust. Maastikul liikumine on koera jaoks kõige loomulikum tegevus, mida inimene koos koeraga teha saab. Kui elusolend on liikumises, siis suur osa tema energiast on liikumisele suunatud ning tal pole võimalik enam nii palju erinevatele ärrititele (näiteks konfliktile teise koeraga) keskenduda kui paigal seistes. Seetõttu on koerte omavahelist suhtlust mõistlik korraldada selliselt, et kogu grupp läheb liikuma. Oluline on ka liikumise tempo. Kui tempo läheb liiga kiireks (näiteks toimub pidev galopeerimine), siis koera ärevus võib suureneda. Ärevus tekitab pingeid looma kehas. Ning kui keha on pinges, siis konfliktid koerte vahel on kergemad tekkima. Maastikul liikumisel on veel hea eelis – edasi liikumisel on koera haistmismeel ühtlasi haaratud ka uutest lõhnadest, mis tema teele jäävad. Seega mõõdukas tempos liikumine vabastab koera keha füüsilistest pingetest ning nuusutamine (haistmismeele kasutamine) maandab koera psüühhiliselt.

Kuidas jalutada suurema grupiga?

  • Kõik koeraomanikud lepivad mängureeglites enne jalutama minekut kokku. Näiteks isased kordamööda rihmast lahti, väiksed, suured koerad kordamööda rihmast lahti, kõik koerad rihmas, käitumine konfliktisituatsioonis….jms.
  • Tasuks mõelda, milliste ootustega minnakse jalutama. Koertega jalutuskäigu ajal ei saa alati pingevabalt kaaslastega muljetada. Koeri tuleb jälgida ja vajadusel sekkuda. Kui võtta eelnevalt hoiak, et tegemist on meelelahutusliku üritusega ja ise tahaks  teiste koeraomanikega lobiseda, siis suure tõenäosusega ei suudeta koeri õigel hetkel kontrollida. Meie meeled on avatud mingile muule tegevusele kui koerte kontrollimisele ja õpetamisele. Seega, on oluline, millise suhtumisega me läheme koertega jalutama, kuna see hakkab mõjutama meie tegevuse efektiivsust.
  • Koertele tehakse selgeks, et jalutuskäik ja koertevahelised suhted on inimeste kontrolli all (kontrolli- ja kontaktiharjutused enne teiste koerte juurde saamist.)
  • Iga omanik peab jälgima alati oma koera. Konflikti olukorras tuleb sekkuda. Kui mõni koer üldse ei sobi gruppi või ei oska käituda, siis tuleb teda hoida rihmas või mitte kaasa võtta. Omanik peaks selleks olema valmis.
  • Käitumine konflikti olukorras tuleks eelnevalt kokku leppida. Kui konflikt tekib, siis tavaliselt ei ole enam aega midagi arutada.

Autor: Kati Ernits