Probleemne haukumine

Haukumine on koera loomulik eneseväljendamise viis. On siiski tõuge, kes ennast teistest sagedamini haukumisega väljendada püüavad. Suuresti tuleneb see nende tõugude algsest kasutusest. Ajal kui koera veel igapäevaselt tööloomana kasutati oli hääl mitmetel tõugudel töövahendiks. Selliseks tõuks on näiteks lapi põhjapõdrakoer, kes haukumisega põtru karjatas. Samuti mitmed jahi-ning valve ülesandeid täitvad tõud. Seetõttu on taustast tulenevalt osadel tõugudel hääle kasutamine mistahes sõnumi edastamiseks sageli ka esmane valik ja seetõttu väga levinud. Siiski, põhjuseid, miks mõni tõug ennast häälega sagedamini väljendab, võib ilmselt olla veel. Tänapäeval on enamik koeri perelemmikud ning enamasti ei soovi me, et koer oleks väga häälekas. Tavaliselt üksikud haugatused inimesi ei häiri, aga kui koer haugub valel ajal või kohas või teeb seda pikka aega järjest, võib see nii koeraomanikule kui ka kaaskodanikele ebameeldiv olla. Haukumist võibki probleemseks nimetada kui see on sarnastes situatsioonides korduv, inimesele ebameeldiv ja kui inimene seda kontrollida ei suuda.

Probleemse haukumise põhjusteks võivad olla:

  • Tähelepanu nõudmine. Sageli on koer õppinud, et iga kord kui ta haugub, siis omanik pöörab talle tähelepanu. Haukumine on inimese jaoks ebameeldiv ja ta soovib, et koer haukumise võimalikult kiiresti lõpetaks. Tihti ei saa inimene ise arugi kui ta näiteks trenniplatsil haugatuse peale taskust viineri võtab ja koeraga mõne harjutuse teeb või klähviva nõudmise peale palli viskab, sest siis jääb koer vait. Vahel saab koer haukumise peale negatiivse tähelepanu osaliseks – näiteks tõmmatakse rihmast, hoitakse koera suud kinni vms. Enamasti ei ole see koera jaoks aga piisavalt negatiivne ning ta jätkab haukumist ja õpib, et läbi haukumise saab tähelepanu. Väga levinud on olukord, kus õuest tuppanõudev haukuv koer haukumise peale tuppa lastakse. Sedasi õpib koer kahte asja. Esiteks seda, et haukumine viib teda eesmärgile ehk kinnistatakse haukumist.  Teiseks seda, et tema otsustab, millal ta saab soovitud hüve ehk suureneb koera otsustusõigus ja väheneb inimese kontroll tema üle.
  • Kulutamata energia. Inimeste jaoks võiks see tähendada igavust. Koerad ei tunne igavust kui sellist. Koertel on vaid kulutamata energia, mis vajab väljundit. Kui koer ei saa piisavalt füüsilist ja vaimset aktiivsust, siis üks viis üleliigse energia välja elamiseks on haukumine.
  • Hirm. Läbi haukumise üritab koer hirmutavat objekti minema ajada. Juhul kui koer tunneb hirmu näiteks ühe konkreetse objekti suhtes siis iga kord kui ta sattub selle objekti lähedusse, ta haugub, et pääseda ebameeldivast olukorrast. Kui tegemist on üldiselt ara koeraga, siis võib juhtuda, et ta haugub mitmetes erinevates olukordades selleks, et turvatunnet taastada.
  • Ärevus. Erinevalt inimesest ei suuda koerad tundeid peita. Kõik, mis on nö. üle võlli, see peab kehast välja saama. Ärevustunde leevendamiseks võib koer hakata haukuma. Tihti kinnistatakse koertele ainult aktiivset meeleseisundit. See tähendab, et premeeritud on ainult aktiivseid tegevusi. Koerad, kellel on kaasasündinud tundliku närvisüsteemi tõttu raskem rahuneda, võib selline tegevus tekitada pideva ärevusseisundi. Sellest tulenevalt võib koer hakata haukuma, et vabaneda ebameeldivast tundest.
  • Puudulik distsipliin. Kui koeral puudub tahe inimese sõna kuulata, siis ta võibki pidevalt kontrollimatult haukuda näiteks vareste peale, aiast mööda jalutavate inimeste, teiste koerte, naabri jms peale. Teda ei ole võimalik peatada sellelt tegevuselt. Eriti suureks probleemiks võib puudulik distsipliin kujuneda nende koerte puhul, kes oma olemuselt on väga keskkonnatundlikud. See tähendab, et nad märkavad keskkonnas alati kõiki detaile ja reageerivad kohe kui midagi muutub. Seetõttu on ärriteid, mis koera „haukuma käivitavad“ oluliselt rohkem.

 

Kuidas olukorda lahendada?

Kõige lihtsam on koer eraldada keskkonda, kus tal puuduvad haukumist käivitavad ärritid. Näiteks piirata koera vaatevälja aias/aedikus, hoida koera toas vms. Selline lahendusviis pakub paraku vaid poolikut tulemust, kuna ei ole tegeletud põhjusega, mis koera haukuma paneb. Seega tuleb arvestada, et iga kord kui koer sattub ärrititega olukorda, hakkab ta uuesti haukuma. Levinud on veel elektririhma kasutamine haukumisprobleemide lahendamisel. Elektririhma puhul tuleb meeles pidada, et tegemist ei ole imevahendiga. Vale kasutamise korral võib probleem hoopis süveneda või tekitatakse kõrvale mõni teine käitumisprobleem. Kuna seda vahendit kasutatakse väga laialdaselt, siis elektririhmast tuleb kunagi hiljem eraldi teemas juttu.

Kõige rohkem võib haukumise põhjuseid leida  kulutamata energias ja puudulikus distsipliinis. Regulaarne liikumine ja distsipliin on koera vajadused. Tihti juhtub nii, et kui koera vajadused saavad rahuldatud, on ka probleem lahendatud. Mõnikord on põhjuseid mitu. Näiteks kui koeral on tundliku närvisüsteemi tõttu raske rahuneda (pidev ärevusseisund), tal puudub võimalus regulaarselt liikuda ning koer ei taha olla inimese poolt kontrollitav (nõrk distsipliin), siis olukorra lõpliku lahenduse saamiseks tuleks tegeleda kõigi kolme põhjusega.

Kõige olulisemad faktorid vältimaks probleemse haukumise tekkimist:

  • Regulaarne liikumine – paku koerale piisavalt looduslikul maastikul liikumist, et ta väsitaks ennast füüsiliselt ja vaimselt. Tiheda asustusega tänavad ei ole koera jaoks loomulik keskkond. Jalutades pidevalt mööda aedadest, kus teised koerad meeleheitlikult hauguvad, võib see koerale tekitada frustratsiooni ja haukumine võib hoopis süveneda.
  • Distsipliin – kindlad reeglid! Koer ei otsusta, millal ta saab süüa, mängida, tuppa või muud tema jaoks väärtuslikku. Koera jaoks väärtuslikke asjade üle otsustab inimene. Pane koer midagi tegema enne kui ta saab soovitud hüve. Väärtuslike hüvede nimel pingutamine on looma jaoks loomulik käitumisviis.
  • Vale käitumise kinnistamise vältimine – jälgi, et koer ei saaks mitte midagi kui ta haugub. Ükskõik mis asi see ka poleks, mida koer antud ajahetkel tahab, see on koera jaoks preemia. Ja kui ta saab selle haukumise peale, siis ta hakkab järjest rohkem haukuma.

Autor: Kati Ernits